Filled with love and baby.

Mis me siis ikka teeme? Hakkame vanemateks!

Meie maailma lõid korraks need kaks triipu ikka kõikuma. Mind valdas hirm. Kuidas ma jagan end kahe lapse vahel? Kas ma tõesti teen taaskord selle läbi? Kuidas R suhtub asjasse? Aga Karo? Mis mu tööst saab? Ma tahtsin ju ülikooli minna? Appi, mis ma teen?

Jah, ma ei olnud R-iga isegi rääkinud ja mõtlesin ainult endale. Mina ja mina, järgmine märk, et mida ma teen…ma olen ju isekas!

Kui enda esimesest paanikast üle sain ja R-le olin uudise teatavaks teinud valdas mind hoopis rõõm.

cropped-31947011_1800323356685055_4798532793908854784_n.jpg

Raseduse algus üldiselt oli raske. Mul oli väga paha olla. Kuna tööl ei tahtnud ma nii vara öelda siis käisin vetsus salaja magamas. Ma tahtsin ainult külma kurki süüa ja magada. Ma olin nii väsinud. Ma ärkasin hommikul 5 ajal nutt kurgus, sest kohvi juua ei saanud. Läksin tööle kus olin väsinud, tulin koju ja keerasin magama. Siin kohal kiidan enda meest, kes oli nii imeline. Ta viis K õue, tegi süüa, hoolitses kodu eest ja lasin mul puhata. Kunagi ei virisenud ja toetas nii palju kui oskas.

Veebruaris sai eestis käidud ja seal ka kõigile öeldud. Esimene lause peamiselt: “Aga sa ei taha ju” ja “Lõpuks ometi”.

Mu suurim rõõm oli K reaktsioon. Ta on nii õnnelik, et saab endale väikese õe või venna. Ta sai aru, et ma väsinud. Ta sai aru, et ma ei saa teda sülla võtta. Ta sai aru, et emmele peab musikalli tegema. Ta on lihtsalt nii imeline mul ja kindlasti temast tuleb veel imelisem suur õde.

Aprilli alguses sain ka teada, et tegu on poisiga. Me saame poja. K oli taaskord mega sillas, sest poiss võrdub uute mänguasjadega ja enda asju ei pea nii palju jagama. Väikevend pidi armsamalt kõlama ka.

Aeg lendas ja lendas. Korraga oli juba K-l aeg kool lõpetada ja minna Eestisse suvepuhkust nautima. Suvi oli tal taaskord nii super nagu ikka kui vanaema juurde maale saadetakse.

Juunis oli päris palju asju üldiselt teha. Beebile asju osta, korter leida, tööl otsad kokku tõmmata. Kuni korraga olig käes juuni lõpp ja elasime kastides ja valmistusime kolimiseks. Aeg oli Rauma maha jätta ja minna. Siiani parim otsus. Ma nii armastan enda pisikest aleviku. Rahu ja vaikus.

Juulis sai K koju toodud, ta sünnipäev tähistatud, koju tagasi tuldud.

8.8.18 alustas neiu ka uuesti kooliteed. Seekord teises klassis. Kooli minek oli nii armas. Mina olin mures ja ärevus oli hinges. Võõras kool, võõrad õpetajad, võõrad lapsed. K ainult viskas käega, et ah, kõik läheb hästi! Hommikul sättisime siis kooli. Terve tee ta jutustas ja oli nagu ikka rõõmurull. Jõudsime koolimaja ette ja korraga oli mul pihus üks käsi. Vaatasin talle otsa ja ta küsis nii siiralt: Emme, kõik läheb hästi eks? Ma oleksin tahtnud sealsamas nutma hakata. Ja siis ma tõdesin, et tal on ikka korralik närv sees. Koju tulles aga oli hirmust saanud: Miks täna nii vähe kooli oli??? Mul oli nii vahva koolis! Nagu ikka minu tütar. Korraks põeb ja siis tõdeb, et see on mõtetu.

Ja nüüd on september. Kõik on paika loksunud. K käib koolis ja trennides. R tööl ja mina olen koduperenaine. Beebi peaks 2 nädala jooksul tulema. Kõik on selleks valmis. K kriipsutab kalendris päevasid juba maha, et kuna see venna ikka tuleb…

Ega eriti hetkel muud ma ei tee. Söön, magan, puhkan, kokkan ja  naudin veel üksi olemist.

2018-08-21 09.18.02

 

Advertisements

Peale pikka pausi

Hello.

 

Ma ei oska enam vist isegi kirjutada . Peale 1.5 aastat pausi on see ikka imelik. Selle ajaga on nii palju juhtunud ja selle kõige kokkuvõtmiseks oleks vaja vähemalt nelja inimest, et kõik kirja saaksin.

Kus ma jäin viimati? Tegin ulme pikkasid päevasid tööl, viisin Karo mitmeks kuuks Eestisse puhkama, käisin suvel jooksul mitmel vahval festivalil, vahetasin firmat, sain ennast tõestada, jäin rasedaks, kolisin. Suht tavaline aasta minu jaoks. Usun, et need kes mind teavad saavad sellest aru, et see normaalne minu jaoks. Ikka ühest hullusest teise.

Eelmise aasta augustis läksid mul asjad tööl päris hulluks. Tegin 12 tunniseid tööpäevasid ja rabelesin nii, et septembris sain närvivapustuse. Tekkisid jubedad paanikahood ja sain aru kui rumal olen olnud. Ma kunagi arvasin, et kui verd ei jookse ja suremas ei ole, siis see haigus ei ole. Ma üldse ei jaganud, et vaimne haigus on ka haigus. Mina lõpetasin lõpuks kodus ja lühema tööajaga. Olin mitu nädalat kodus, nautisin magamist ja tööle minnes sain aru, et see ei ole seda väärt. Jätkasin enda tavalise 10 tunnise päevaga.

Vahepeal oli vist isegi asi täiesti stabiilne.  Töö-kodu-pere.

Novembris käisime R-ga Vaasas aastapäeva tähistamas. Oli see alles tore reis. Meeldejääv!

Aasta lõpus suutsin enda tööandjaga tülli minna ja panin teise firma valiku ette, kas palkavad mind või lahkun. Pakkusid lepingut, pakkusin vastu, et tahaks lühemaid päevasid aga palk võiks ikka samaks jääda. Sain ka selle ja tunnustust, et olen head tööd teinud ja hindavad minu panust. Uus aasta lubas olla palju lubav. Plaanid ja ideed olid suured.

Aasta 2018!

Pidu oli jube raske. Ma siiani muigan kui aastavahetusele mõtlen. Sai ikka pauguga vastu võetud, koos kallite inimestega. Jaanuaris tegin tööd ja nautisin elu. Kuna leping oli lühem, hakkasin taas ka trennis käima. Lubasin endale, et kuus korra lasen rihma lõdvaks ja naudin elu. 20.1 käisin töökaaslasega peol. Päeval sai shopatud, söömas käidud ja head seltskonda nauditud. Õhtul käisime jalga keerutamas…oleksin ma siis teadnud.

Paar päeva hiljem jäin ma tõsiselt haigeks. Palavik, köha, nohu, seljavalud. Mul oli tervis nii nõrk. Aastaid ei olnud ma nii haige ja nõrk olnud. Isegi R imestas, et kuidas mina nii haige olen. Läks nädal mööda, läksin tööle ja hakkasin mõtlema, et midagi on puudu. Emake loodus ei ole endast märku andnud. Kalender näitas et juba isegi 2 nädalat mööda läinud. Peale tööd läksin koju, käisin apteegis ja tegin testi…

Kaks triipu! Uuesti! Test kaks! Kaks triipu! Veelkord! Test! Ikka kaks triipu!

Süda jättis umbes 3 korda lööke vahele. MIDA MA TEEN? Mis mida ma teen, MIDA ME TEEME?

unspecified1

 

Alustame taas algusest!

Eelmine aasta alustasin enda tervisliku eluga märtsis. 9 kuud trenni, tervisliku toitumist, uusi huvitavaid retsepte ja vajadusest trenni teha. Ma sain enda 50.4 kg ilusad 53.6. Isegi pisikesed kõhulihased olid juba paistmas. Ma tundsin ennast ilusa, seksikana ja tugevana. R ei suutnud ära kiita mu välimust, inimesed minu ümber ütlesid, et wow sa näed nii hea välja.

Jõulude ajal kaks nädalat eestis olles suutsin isegi ennast ree peal hoida. Kõndimas käia, toitumist kontrollida. Ma tundsin ennast suurepäraselt. Kuni minu rutiin löödi segamini ja trenn jaoks aega enam ei olnud.

Jaanuaris kui alustasin uuel töökohal suutsin paar nädalat ennast tugevana hoida. Kahjuks hommiku kell 4.00 ärkamine ja 17.30 koju jõudmine lõi kõik segamini. Alles nüüd ma tunnen, et ei ole enam nii laip. Olen suutnud sättida töö ja söömise nii, et ei kannata üks ega teine. Ilmad on ilusamaks läinud ja õues on kauem valge, et kas rattaga sõitmas käia või jalutamas.

See mis minuga vahepeal toimus, see oli ausalt jube. Ma tulin koju, tass kohvi ja paar kommi. Õhtusöögi valmistamine, Karoga natukene mängimist ja sööma. Ja nii ma näksisin ja näksisin kuni 9ni õhtul. Ampsukene ühte asja ja ampsukene teist asju. Liikumine oli tööl ainult kontorist printeri juurde ja tagasi. Nädalavahetustel maitses veinikene ja enda “premeerimine” oli tavaline. Juustud, kommid, saiakesed ja koogid. Kõige huvitavam on asja juures, et ma mitte ei ole juurde võtnud, vaid lihas 0 ja kaal on taaskord 50 kilole langenud.

Märtsis lubasin endale, et tähistan enda sünnipäeva ära ja võtan ennast kätte. Söömise sain enam-vähem juba kontrolli alla aga liikumine oli ikka null. Kergem ju autoga minna. Eelmine nädal aga tegin trenni 4 päeva nädalas. Hommikul keedan putru zumbataktis ja kükke tehes. Parem äratus kui seda on kohv.

Nädalavahetusel aga oli üks sünnipäev ja kooki öösel pugida ei olnud hea mõte. Täna olen tervepäeva olnud väsinud ja uimane. Õhtul suutsin ennast kokku võtta ja teha nädala poetiiru ära. Külmkapp on imeilus värviline seest. Õhtusöögiks oli kana, lillkapsas, rohelised oad koos riisiga. Super kerge ja hea söök.

Eriti super on see, et jõudsin kolmapäeval ka zumbatama jälle. Muidugi esimese asjana koju jõudes hakkasin vinguma, et ma nii väsinud. R. aga ei andnud armu ja peaaegu viskas mu kodust välja. Ma olen talle siiralt tänulik, et super vahva oli.

Hakkan nüüd aga lõpetama. Küüned korda, Karo magama ja ise panen homseks meile söögid valmis. Hommikul teen seemneputru, vahepalaks tuleb lõheleib, lõunaks riis ja järgmiseks vahepalaks kohupiima värskete puuviljadega ja õhtusöögiks tuleb mingi mõnus supp.

Ma loodan, et suudan ennast 100% kokku võtta ja tunda ennast taaskord ilusana .